14.11.13

Olla või mitte olla, masinaga või käsitsi - selles on küsimus...

Aeg muudab inimesi ja muudab masinaid ja ilmselgelt muudab see ka käsitööd.

Kui näiteks 120 aastat tagasi  mõni Muhu Juula või Ingel üritas peenelt ja kenasti õmblusmasinapisteid käsitsi järele teha, sest väga hinnatud oli ju õmblusmasina olemasolu, siis täna nähakse hirmsasti vaeva, et masinaga kuidagi nii tikkida saaks, et see paistaks justkui käsitsi tehtud olevat. Vaat selline pöördeline suhtumine siis masinatesse.

Ja igavesti kestab arutelu selle ümber, kas rahvarõivaosade masinaga tikkimine on täiesti sündsusetu tegu või mitte. Arvamusi on igasuguseid. Mõnele tundub see pühaduseteotusena, mõnele mitte. Mina kui sukakuduja tahan selliste ekstreemsete eitavate hoiakute suhtes ettevaatlik olla. Sest olen näinud küll ja rohkem rahvarõivategijaid, kes oma rinnaga kaitsevad ainult ja ainult käsitsi tikkimise võimalust ja panevad oma komplekti juurde jalga valged NAILONsukapüksid! Vaat siin võiks sukakuduja näha pühaduse teotamist, mis ei seisne ainult masinas või inimeses, vaid ka üsna sobimatus materjalis. See näiteks oleks peaaegu sama, mis voodrisiidile masinaga tikitud käised.

Aga kus on siis minu rahvusliku masintikandi valulävi? Jah, Muhu lilltikandit ei hakka ma MITTE kunagi masinaga tegema. See oleks sellest gaasimaskiga lille nuusutamise rubriigist. Ma jätan siin kõrvale Muhu vanameistrid, kes omal ajal nö manuaalselt masinaga tikkisid. Selles oli siiski mingi emotsioon, aga automaatse masinaga? Ei.

Selge see, et kõige mõistlikum valik oleks masinaga teha ainult Muhu masintikandit:)


Kui iseenesele rahvarõivaid tikkides on tegelikult väärtus ka selles käsitsi pistmise tundes, tulemusest rääkimata, siis rahvatantsurühmade riiete puhul olen mina tolerantsem. Miks mitte teha ristpistet masinaga? Selge on see, et see on odavam variant. Muide mitte väga odav, sest hea tulemus sõltub ka siin inimesest. Kui hästi on tehtud programm, valitud materjalid jne.

Ehk on vaen masintikandi vastu alguse saanud ka kehvadest näidetest ehk mannetust masintikandist? Või on see vaen natuke ka ajalooline - esimesed õmblusmasinad peksti teadupärast puruks käsitsiõmblejate poolt, keda ähvardas tööst ilmajäämine.


Helme särkide 16 varrukavärvlit said meil kolme peale - mina, minu suur laps ja masin - igaljuhul tikitud.
Aga kus on sinu masintikandi valulävi? Ja kus siiski lõpeb käsitöö? Kas masin võtab selle meilt?

03.11.13

Kleidid, kurvid ja kodinad

Kui arvestada tõsiasja, et ma pole õmbleja, siis olen ma elu jooksul üsna palju õmmelnud. Kummalisel kombel on selleks iga kümne aasta tagant tekkinud uus motivatsioon. Ootan huviga, millisel põhjusel õmblen järgmised kümme aastat. Mäletan selgelt neid mõttemuutusi.

Esimesed kümme aastat (see oli siis, kui olin sügavalt teismeline) õmblesin sellepärast, et mul lihtsalt polnud moodsaid riideid. Millegipärast käis meie kodus kogu rõivastega seonduv enamasti koolivormi ümber. Ema õmbles mulle isegi mingist paremast materjalist koolivormi, no vahel ikka ka midagi meelepärast, näiteks oli mul tore velvetist pükskostüüm... Aga seda kõike tundus 13-aastasele ikka karjuvalt vähe. Nii ma pusisingi kõikvõimalikest asjadest kõikvõimalikke asju ümber teha.

Järgmised kümme aastat õmblesin selle tõttu, et raha riiete ostmiseks eriti polnud ja ega seal poes midagi ju eriti polnudki. Õnnetuseks olid ka kangapoed üsna tühjad, nii et vabalt võis osta laste öösärgi selleks, et teha peenemat pesu ja paksud sukapüksid selleks, et saada pusale soonikulisi randmeid. Eriti lahe oli õmmelda lastele, see oli nagu lapsepõlve nukuriiete õmblemise pikendus.

Järgmised kümme aastat õmblesin ühelt poolt ilmselt lihtsalt harjumusest kõike ise ja teisalt ka vajadusest erinevaid lõikeid koolitöö tarvis katsetada.

Viimased kümme aastat olen õmmelnud seetõttu, et meie poodides pole just eriti midagi valida, kui su suurusnumber  juhtub olema suurem kui 40. Mõned laiemad või isegi ülisuured Caramel Moda'd jt ikkagi lettidel on, aga need on tavaliselt kuidagi väga tädi-riided (nojah, tegelikult ma ju olen lausa vanatädi, peaks ju sobima). Mõnikord ma muidugi ikka käin ka shoppamas, aga siis ma ostan pärast mitmeid proovimisi tavaliselt ikkagi lõpuks ... salli. Ja riided õmblen ise.

Olgu see motivatsioon milline tahes, tegelikult mulle lihtsalt meeldib õmmelda. Või õieti mulle meeldib kogu protsess, eriti näiteks kanga valimine. Kanga valimine meeldib mulle kohe sedavõrd, et kangakapi uks ei taha kinni seista, nii palju on kokku valitud:)

Aga miks teie õmblete?

Panen siia üles neli viimast kleiti kurvilisele kehale. Nööbid ja muud kodinad pealekauba. Kui kleidil taljet eriti pole, olgu siis mõni muu kiiks, kasvõi seespool. Ja nööpe ma muidugi armastan:).






Ja kui teile ka tundub, et nööbid ON eriti lahedad kodinad kleidi juurde, siis siinkohal väike õpetus, mida olen küll varemgi juba ilmutanud.