Koe Kiri: Kui kiutkuue asemel valitakse küitkuub :)

Kui ma ülemöödunud suvel Hiiumaal Mamma lugusid kuulasin, siis tabasin end mõttelt, et polegi see saare ja hiiu murre üksteisest nii erinev.

Ja kui tahate oma keelt sõlme lasta, siis korrake nüüd mitmeid kordi vaheldumisi kiutkuub-küitkuub-kiutkuub-küitkuub-kiutkuub-küitkuub-kiutkuub-küitkuub.

Need mõlemad tähendavad triibuseelikut, üks ühelpool, teine teiselpool vett.

Kunagi ütles üks sõber mulle, et ma peaksin 5 aastat varem pensionile saama, et pean saarlasena hiidlasega koos elama (muide sama ta ütles ka minu mehele :)). Mis aga juhtub saare naisega, kes omale kiutkuue asemel küitkuue kappi paneb, see pole veel teada...

Nüüd tuleb üks väga pikk rahvariidejutt:

Pean alustama sellest, et kui ma 37 aastat tagasi mehele läksin (isver, kas ma olen nii vana :)), siis mõtlesin päris mitu korda, et teeks endale õige Pühalepa rahvariided. Need hiidlasest mehe esiemade rõivad tundusid isegi saarlase jaoks vägagi kenad olevat. Aga ei osanud ma toona selle rõivategemisega vist kuskilt otsast alustada ja sinnapaika see mõte jäi. Tolleaegne sundsuunamine viis meid tööle Suure-Jaani ja seetõttu tegin omale hoole ja armastusega hoopis Suure-Jaani rõivad.

Ja kui nüüd, aastaid hiljem põrkasin kokku ühe õige vana müüdava Pühalepa küitkuuega (loe seelikuga), siis küsisin oma mehe käest, et äkki soetaks perekonda ühe vana küidu? Kuulsin kohe lugu sellest, kuidas ta juba esimeses klassis pidi neid vikerkaarevärvilisi küidutriipe joonistama ja siiamaani pole aru saanud, miks seda tegema pidi. Aga näed, meeles on :).

Siis mõtlesin, et olgu peale, üks Pühalepa küitkuub võib ju perekonnas olla, eriti kui sinu tütred on poolestverd hiidlased ja nende Õunakust pärit vanaema oli elanud Kassaris ja kui geni ütleb, et vanaema, kes neiupõlves Tamme nime kandis, oli sugulane ka kuulsa Ilusa Villemiga :).
Ilus Villem ehk Villem Tamm oli see peente näojoontega Kassari mõisa kutsar, kelle järgi Johann Köler maalis esmalt töö "Hiiu saare talupoeg kirvega" ja pärast oli Ilus Villem prototüübiks Tallinna Kaarli kiriku altarimaalil olevale Jeesusele.

Johann Köler. Hiiu saare talupoeg kirvega.

Täpselt 140 aastat tagasi (23. juulil 1879) pühitseti Kaarli kirikus altari kohal olev fresko Jeesusest, kelle Köler maalis Kassari Ilusa Villemi järgi. Vahepeal oli Villemist mõisa kubjas saanud ja ta olevat olnud üsna sandi iseloomuga mees. Sellest, et Köler altari tema järgi maalis, olevat ta kuulnud alles vana mehena ning siis sõitnud Tallinnasse maali vaatama ning lausunud täiesti hiidlaslikud sõnad: „Jah, eks me kõik oleme loodud Jumala näo järele." No mo vanamees on ka üsna peente näojoontega, teda pole veel keegi maalinud :)

Jeesus Kristus Kaarli kiriku altarimaalil. Johann Köler kasutas prototüübina Hiiumaa meest Villem Tamme.

Täpselt sellel perioodil ehk 19. sajandi keskel, kui Köler esimest korda Ilusat Villemit maalis, hakkasid Pühalepa naised mustkuue (üleni musta pihaga seeliku) asemel kandma küütkuube ehk küitkuube ehk triibulist seelikut. Ilmselt olid algul küitkuued värvitoonidelt maalähedaselt tagasihoidlikumad, üks selline (ERM A 509:2048) on ka ERMi kogus umbes 1870ndatest aastatest. 19. sajandi viimaseks veerandiks muutusid Pühalepa küitkuubede värvid aga erguks vikerkaareks. Säilinud vanad küidud ongi enamasti 19. sajandi lõpukümnenditest. 20. sajandil Hiiumaal enam tavapäraselt rahvarõivaid ei kantud.

PÜHALEPA KÜITKUUE LUGU

Nimetamise küsimus
Kuna minu igapäevatöös on palju kokkupuuteid tekstiga, siis kohe kerkis mu peas küsimus, kuidas seda hiidlaste seelikut nimetada. Kui avada kõikvõimalikke tänapäevaseid veebilehti, siis tundub, et hiidlased ütlevad praegu oma seeliku kohta küüt. Aga ERMi legendiraamatuid uurides jäi silma, et 20. sajandi algul, mil neid põhiliselt kogutud on, on kasutatud nimetust küütkuub, küitkuub või küit. Kõik murdesõnastikud, kaasaarvatud Hiiu murde sõnastik, annavad samuti triibuseeliku nimetuseks küit või küitkuub. Kui aga kõikvõimsa google otsingusse panna sõna Pühalepa küit, siis tuleb vastena põhiliselt minu enda ligi 10 aastat tagasi kirjutatud blogilugu :). Ehk siis hiidlased, harige nüüd ometigi saarlast, mis on õige? Tõsi, vana Saareste sõnaraamat ütleb, et Hiiu seelik on küüt või küütkuub.

Mille järgi otsustada

Esmalt vaatasin läbi kõik rahvariideraamatud, kus on õpetusi või juttu Pühalepa küitkuuest. Tagantjärgi oskan öelda, et see annab üsna ühekülgse pildi. Sest raamatusse on valitud üks eksemplar ja sageli polegi see tüüpiline. Edasi vaatasin üle kõik, mis sisaldus muis.ee lehel. Kahjuks on Hiiumaa muuseumi kogus olevatest küitkuubedest vähe infot ja pilte ka üksnes mõni, nii et nendega tutvumiseks tuleks Hiiumaale sõita. ERMi kogus on 11 Pühalepast pärit küitu või katket, olgu need siin siis koos linkidega muisi ära toodud:
1. ERM 5733
2. ERM A 247:2
3. ERM A 291:216
4. ERM A 509:2039
5. ERM A 509:2040
6. ERM A 509:2044
7. ERM A 509:2048
8. ERM A 558:4
9. ERM A 564:162
10. ERM A 639:50
11. ERM A 660:17

Pärast kõikide ERMi küütkuubede muisis üle vaatamisega tutvusin ka kahe eksemplariga ERMis kohapeal. Ja julgen kirja panna järgmise kokkuvõtte, mis erineb mõnes osas üsna paljuski rahvariideraamatute soovitustest:

Pühalepa küütkuub, küitkuub või küit on:

1. Kootud koeripsina vikerkaarevärviliste triipudena, triipude vahel on ilmses ülekaalus küllastunud ilus punane. Värvitoonid on erinevatel küitudel küll peaaegu samad, aga nende paigutus mõningal määral varieerub (kahte täpselt ühesugust küitu ei ole).

2. Küit on vööjoonel volditud ebaharilikult sügavatesse voltidesse (sügavus 10-15 cm), peale jäävad punased alad, mille keskel enamasti vaheldumisi valge ja must kitsas triip. Voldiharjad kulgevad ümber keha ühte pidi ja nii, et voltimata esiosalt suunduvad voldiharjad seljataha, kinniseauk on põlle all veidi paremal või vasakul. Mitmel küidul on kinnise juures vastandvolt, mis ei ole nii sügav, kui tagumised voldid. Voldid on sisse pressitud-vajutatud.

3. Küit on õmmeldud käsitsi linase niidiga, ühendusõmblus on tehtud kahekordse nn puhta õmblusena.

4. Küidu allääres on mustast kalevist 8–10 cm laiune riba ehk toot (mitte segi ajada mandri seelikutel esineva toodiga, mis on seelikul seespool. Kusjuures seda sisemist tooti pole ühelgi Pühalepa küidul!). Ilmselt on kaleviriba pärit olnud enamasti Kärdla kalevivabrikust, mõnel toodil on näha, et kalevit on jätkatud ribadest ja kasutatud on mingeid teise lõngaga märgistatud kangaservi. Toodi serv on keeratud kitsa ühekordse palistusena tagasi. Mõnel küidul on palistuse servas punane laisalõng.

5. Seeliku allääres on punasest lõngast nöör ehk veere. Vaadeldud kümnel küidul oli see enamasti keerutatud nöör, kahel juhul ka neljatahuline palmitsetud nöör.

7. Musta toodi ja triibukanga ühenduskohale on õmmeldud taht ehk täiesti spetsiifiline punane puuvillane pael (vanadel küitudel ühesugune), mõnel juhul ka kaleviriba. Taht on kinnitatud ainult ülalt, alumine serv on lahti. Selle kohale on omakorda õmmeldud kard ehk kardpael, mis varjab eelmise õmbluse. Ühest legendist saab lugeda, et langenud tüdrukutel polnud õigust küidule karda panna (ahaa, minu küidul polegi karda :D).

8. Vööjoonel on küidul kitsas puuvillane värvel (nagu kant), sageli mingist kirjust sitsikangast. Kinni käib küit haagiga.

9. Värvli külge on käsitsi kinnitatud ööder ehk pihik. Ööder on õmmeldud tugevast linasest riidest ja eest nööbitav. Eest on küit ja ööder jäetud kuni kinniseni omavahel lahti.

10. Öödri alumine osa on kuni käeavadeni kaetud punasepõhjalise sitsikangaga.

Taht on kõigil küitudel ühesuguses koes punane pael (mõnel üksikul on selle asemel kaleviriba). Taht on kinnitatud ainult ülalt, selle peal on kard, mis on kinnitatud mõlemast külejst.

Minu tagasihoidliku küidu-uurimuse kokkuvõte

Minu kapis on nüüd üks üsna tüüpiline 19. sajandi lõpust pärinev Pühalepa küitkuub, mis on väga ilusate värvitriipudega ja kvaliteetsest kalevist toodiga. Küit on õmmeldud käsitsi linase niidiga, sellel on punane taht, aga veere ja kard puuduvad. Pole teada, kas ehk kuulus langenud naisele, et karda pole. Voldid on sügavad. Sitsist värvel on kulunud ja seda on jätkatud, sest üks parempoolne volt on lahti lastud. Värvli külge kinnitatud ööder on ilmselgelt sellel seelikul teine ja õmmeldud hiljem, sest see on tehtud õmblusmasinaga ja lihtsalt sitsist (puudub linane).