20.01.15

Pruunikirju värk ja laud puhtaks kuu

Mu töötoa laual oli algul üks punutud kast - neile asjadele, mis on pooleli. Ma ei tea, kas kastidel on kombeks paarituda, aga mingi aja pärast tundus, et kaste peaks justkui kaks olema. No nüüd on juba kolm, sest vähemasse ei mahu poolikud tööd ära. Kui peaksin neljanda kasti lisama, siis poleks laual üldse mingit mõtet, sest juurdelõikust mahuks seal läbi viima veel vaid nukuriietele.

Seetõttu kuulutan jaanuari auväärselt "Laud puhtaks!" kuuks ehk siis hakkan järjest seda poolikut kraami vähendama.

Pisitöid ei hakka siia piltidega lisama. Panen lihtsalt nimekirja:
1. Lõpetatud üks raseda pluus (pooleli jäämine oli õigustatud, sest rase jõudis enne sünnitada:) Õnneks leidus nüüd jalle keegi, kes seda vajas.
2. Lõpetatud kaks kitsast trikotaažist seelikut, mida on hea panna lühikeseks tõmbunud tuunikate alla (või olen ma pikemaks kasvanud?).
3. Laiadest pükstest tehtud kitsad püksid (küll on hea, et mood sedapidi liigub, vastupidine oleks olnud keerukam).

Ära õmmeldud kaks kena kangast, mis olid juba ammu kasti pandud.

Esimene neist on järjekordne tuunika-kleit Ottobre lõike järgi. Materjal on väga mõnus paksem puuvillane trikotaaž, mille soetasin tuntava allahindlusega Tallina kauplusest Trend. Kirjud lisandid lõikasin mingist teiseringi seelikust. Hea talvine töökleit sai (nagu soe pesu).


Nõukogude naine sinise-pruunikirju kleidiga. 
Õieti ma ei teagi, millal käis see klõps, et pruun on ilus värv. Ilmselt mitte väga ammu. Kuigi jah, kunagi sügaval nõuka-ajal tegin endale sõbralikust Indiast imporditud kangast toreda kleidi. Ja see oli tõesti sinise ja pruunikirju. Kleit tuli nii mõnus, et kandisn seda lausa 6-7 aastat, lõpuks sobis isegi ilma kolm korda ümber kere käiva laia vööta kasutada:) (nagu sellel pildil). Nüüd ma peaks ütlema, et kui riie on sinise ja pruunikirju ning lisaks näiteks neerumustriline, siis on ikka raske ostukirele vastu panna.


Selle kleidi kangas on aga minu väike suveniir, mille tõin kaasa Vietnamist (üllatavalt sarnane ülemise kleidiga), väikesest Hoi An-i linnakesest, kus oli kümneid ja kümneid pisikesi rätsepatöökodasid ja kangapoode koos võimalusega kohapeal kiiresti endale särk, seelik või mantel lasta õmmelda. Arvestades minu ebastandartset keha ja väga väikest otsustusvõimet mudelivalikul, ostsin kaasa hoopis jupi kangast. Ja sellest saab minu lemmikkleit, seda ma usun. Täissiidi ja puuvillasegu kangas kuhu kulus lisandiks ära jupike pruuni siidi, mille soetasin Viljandist käsitööpoest. Kleidilõike konstrueerisin ise juba mitmeid aastaid tagasi.
 Ma usun küll, et nüüd keegi küsiks (ma ise küsiks ka), mis paganama päralt teha kogu aeg niipalju kleite. Vastus on väga lihtne, keskmine Eesti naine pole kunagi ühes mõõdus oma kleitidega:).

Aga kuidas teie oma poolikuid või ootel töid hoiate? Või polegi teil neid?

7 kommentaari:

  1. Skandeerin kaasa: "Laud puhtaks! Laud puhtaks! Laud ..."
    Kuna meie majapidamise ainus laud teenib ka kirjutuslaua ja söögilauana, siis on mõeldamatu, et ladustaksin oma poolikuid õmblustöid selle nurgal. Seepärast hoian oma õmblustöid mujal ja kuidas just juhtub. Enamasti kipuvad need jääma (ja vastavalt ülestikku kuhjuma) õmblusmasina nurgale. Kui kuhi läheb liiga kõrgeks, hakkavad nad muidugi kukkuma laua ette, taha ja kõrvale ning siis pean targemaks tekitada sinnasamasse üks veidi korrastatuma välimusega "ajutine" kuhi, korv või kast. Poja poolik pintsak ripub aga praegu riidepuuga kummutisahtli küljes ning poolikud püksid üle õmblusmasinatooli seljatoe. Täna hommikul kodunt lahkudes just vaatasin elutuppa maha jäävat kaost mõningase pettumusega elus (nooremana hellitasin unistust korras kodust), aga lohutasin end kohe, et inimestel ongi erinevaid kirgi - kellel koristamine, kellel käsitöö. Kui eelistaksin ülekõige korda, siis ma ilmselt ei tegelekski õmblemisega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Parem jah ikka õmblemine kui kord:). Aga ikkagi lohutav, et ka teistel on kuhjad...

      Kustuta
  2. Hiljuti käisin külas tütre sõbrannal, kelle ema oli mõnda aega tagasi koduseks jäänud ja tõsiselt õmblema hakanud. Samuti söögilaual, suurel. Mees on pahane, sest peab juba pikemat aega väikesel elutoa laual einestama. Vaadates õmblustööde kuhja, siis ei pääse mees niipea oma suure söögilaua taha.
    Nojah ja oma olukorrast olen ma ju oma blogis rääkinud - õmblusmasinale ligi ei pääse. Ja kuna viimane on nüüd katki, siis saab hoopis poolikutele ruumi juurde:)) Ja tolmurullid tuleks koos koerakarvadega mul lõngaks kedrata...
    Aga see, et riided lühemaks jäävad, on vist pesukuivati süü?

    VastaKustuta
  3. Ja Su kleit-tuunikad on nii mõnusad. Kui nii head kangad ootamas on, siis ei saagi ju muudmoodi kui, et tuleb õmmelda. Kuna mina nii hästi õmmelda ei mõista, siis ei jää muud üle kui kududa...

    VastaKustuta
  4. Jummel, ma iga päev mõtlen ja kaalun ja üritan oma ei viitsist jagu saada, et poolikuid töid lõpetada. Tasapidi edeneb. Edu!

    VastaKustuta
  5. Minul on korvid..... Ja kui kaua on vanimad korviasukad oma saamist millekski kantavaks oodanud..... ehhhh...... ei mäleta, olen siinkohal sirgelt aus. Ja miskipärast venib just õmblustööde valmimine. Korvis on üks seelik, retuusid, t-särk ja nende all võibolla midagi veel. Miks ma neid valmis ei tee? Oskan põhjenduseks tuua vaid asjaolu, et õmmelda ei saa teleka ees nii muuseas. Õmblemiseks pean mingi laua tühjendama ja sellele tööle pühenduma. Poolikud kudumid või heegeldised haaran millalgi ikka diivanil lösutades ajaviiteks näpuvahele. tumevalge

    VastaKustuta
  6. Minul tuleks vist skandeerida "nurk puhtaks", õigemini uksetagune. Mul on õnnestunud see igatsorti kangaid ja muid õmmeldisi nii triiki täis toppida, et uks ei taha enam avaneda ja mulle endale jääb sisselitsumiseks pisuke pilu.

    VastaKustuta