17.01.15

Pidupäevajuttu

Pidupäevatunne võib olla vist väga erinev.

Ma tean küll, et mõnele tundub see ehk ikka natuke napakas, aga mind tabas tõeline pidupäevatunne hetkel, kui ERMi koguhoidja Kadri Vissel tõi mulle uurimiseks vana Karja kihelkonna ketasmütsi, mis polnudki tavapärane ketasmüts, vaid täiesti ehtne barett. Kas see on nüüd päris samasugune pidupäevatunne nagu eile, kui minu tööd hinnati pärli vääriliseks, seda ei oska ma öelda.  Aga tegelikult võib olla väga õnnelik, et on juhtunud olema mitut sorti pidupäevi:).

Iseenesest panevad mind kõikvõimalikud austamishetked parajalt pabistama. Kuigi olen tuhandeid tunde inimeste ees seisnud ja midagi õpetanud, tunnen ma end neil kordadel sama kohmetult, kui viiendas klassis ajalootunnis tahvli ees vastates. Sõnad lähevad sassi, tahaks kerida seelikuserva ning ilmtingimata ütled midagi ülearust ja jätad midagi olulist ütlemata. Lapselaste juurest Tartumaalt otse piduüritusele sõites jõudsin autos mõelda, kuidas siis lühidalt ära öelda see, mis mind puudutab.

Me ei saa päriselt alles hoida ühtegi laulu, mida me ainult kuulame, aga kunagi ei laula.
Me ei saa säilitada oma käelist parandit, kui me ainult imetleme vanu asju, aga ise midagi ei tee.

Ja lõpuks pole minu töö mitte kuidagi pidi ühe inimese töö. Mul on hea meel, et ma saan seda teha koos parimate autorite ja parimate kujundajatega kõige mõnusamas kirjastuses (üheski teises pole ma töötanud). Et ma olen parimate kursakaaslastega lõpetanud parima kooli parima eriala... No puhas õnneseen:).

Aga tagasi tulles nende pidupäevade juurde, kus austamishetkede asemel on avastamishetked, pean ma tunnistama, et tahaksin nüüd küll Eesti silmuskudumise raamatule ühe lehekülje vahele lisada.

Mõtlesin, et teen enne Saaremaa mütside koolitust ühe üllatusvaatluse ja tellisin ERMis uurimiseks Karja ketasmütsi, millest muis.ee lehel pilti pole. Selgituseks ütlen, et tavapärane ketasmüts on hästi pisike tikandi ja pärlitega kaunistatud Saaremaa peakate. Aga see eksemplar osutus kahesaja aasta taguseks (kui legendi uskuda) kenaks baretiks, milliste olemasolust mul varem aimugi polnud. Selgus, et selliseid barette on ERMi kogus lausa kaks. Need mõlemad on vanad, potisinised ja ripskoelise madarapunase-potirohelise-valge kirjatud servaga. Baretid olid vanutatud ja parajalt nii väikesed, et korralikult pähe tõmmata neid ei saaks. Koju jõudes leidsin selle mütsi ka Karja naist kujutavalt Friedrich Sigismund Sterni (1812-1889) litolt. Olen seda pilti ju ennegi vaadanud, aga üldse mitte mõelnud, et mis imelik müts! See pilt on ka ilmselt ainsaks viiteks, kuidas säärane peakate pähe sättida.


Ma ei jõudnud ära oodata isegi järgmist päeva, veel samal õhtul hakkas naaberkihelkonna Karja mütsike mu Valjala rõivaste juurde valmima. Hetkel on see veel vanutamata ja sellisel kujul võiks seda kanda täiesti tänapäevaselt. Ilus ju!


Et heastada selle mütsi puudumine silmuskudumise raamatus, pean vist kuhugi mõne artikli kirjutama:). Ikkagi ainus Eesti rahvarõivaste juurde kuuluv barett. Pildid sellest, kuidas müts peas välja näeb, panen siia pärast vanutamist.

2 kommentaari:

  1. Õnne, väga tore tunnustus tehtule!
    Ja see ketasbarett - lausa põnev lugu. Ilus lugu. Ilus barett.

    VastaKustuta
  2. Palju õnne! Nii tore, kui tegijaid märgatakse ja tunnustatakse! Ja see barett on ikka väga uhke leid

    VastaKustuta