Pruunikirju värk ja laud puhtaks kuu

Mu töötoa laual oli algul üks punutud kast - neile asjadele, mis on pooleli. Ma ei tea, kas kastidel on kombeks paarituda, aga mingi aja pärast tundus, et kaste peaks justkui kaks olema. No nüüd on juba kolm, sest vähemasse ei mahu poolikud tööd ära. Kui peaksin neljanda kasti lisama, siis poleks laual üldse mingit mõtet, sest juurdelõikust mahuks seal läbi viima veel vaid nukuriietele.

Seetõttu kuulutan jaanuari auväärselt "Laud puhtaks!" kuuks ehk siis hakkan järjest seda poolikut kraami vähendama.

Pisitöid ei hakka siia piltidega lisama. Panen lihtsalt nimekirja:
1. Lõpetatud üks raseda pluus (pooleli jäämine oli õigustatud, sest rase jõudis enne sünnitada:) Õnneks leidus nüüd jalle keegi, kes seda vajas.
2. Lõpetatud kaks kitsast trikotaažist seelikut, mida on hea panna lühikeseks tõmbunud tuunikate alla (või olen ma pikemaks kasvanud?).
3. Laiadest pükstest tehtud kitsad püksid (küll on hea, et mood sedapidi liigub, vastupidine oleks olnud keerukam).

Ära õmmeldud kaks kena kangast, mis olid juba ammu kasti pandud.

Esimene neist on järjekordne tuunika-kleit Ottobre lõike järgi. Materjal on väga mõnus paksem puuvillane trikotaaž, mille soetasin tuntava allahindlusega Tallina kauplusest Trend. Kirjud lisandid lõikasin mingist teiseringi seelikust. Hea talvine töökleit sai (nagu soe pesu).

Nõukogude naine sinise-pruunikirju kleidiga. 

Õieti ma ei teagi, millal käis see klõps, et pruun on ilus värv. Ilmselt mitte väga ammu. Kuigi jah, kunagi sügaval nõuka-ajal tegin endale sõbralikust Indiast imporditud kangast toreda kleidi. Ja see oli tõesti sinise ja pruunikirju. Kleit tuli nii mõnus, et kandisn seda lausa 6-7 aastat, lõpuks sobis isegi ilma kolm korda ümber kere käiva laia vööta kasutada:) (nagu sellel pildil). Nüüd ma peaks ütlema, et kui riie on sinise ja pruunikirju ning lisaks näiteks neerumustriline, siis on ikka raske ostukirele vastu panna.

Selle kleidi kangas on aga minu väike suveniir, mille tõin kaasa Vietnamist (üllatavalt sarnane ülemise kleidiga), väikesest Hoi An-i linnakesest, kus oli kümneid ja kümneid pisikesi rätsepatöökodasid ja kangapoode koos võimalusega kohapeal kiiresti endale särk, seelik või mantel lasta õmmelda. Arvestades minu ebastandartset keha ja väga väikest otsustusvõimet mudelivalikul, ostsin kaasa hoopis jupi kangast. Ja sellest saab minu lemmikkleit, seda ma usun. Täissiidi ja puuvillasegu kangas kuhu kulus lisandiks ära jupike pruuni siidi, mille soetasin Viljandist käsitööpoest. Kleidilõike konstrueerisin ise juba mitmeid aastaid tagasi.

 Ma usun küll, et nüüd keegi küsiks (ma ise küsiks ka), mis paganama päralt teha kogu aeg niipalju kleite. Vastus on väga lihtne, keskmine Eesti naine pole kunagi ühes mõõdus oma kleitidega:).

Aga kuidas teie oma poolikuid või ootel töid hoiate? Või polegi teil neid?