Kolm olulist asja

Õmblustöö juures on järjest enam minu jaoks olulised kolm asja - kõigepealt hea kangas, teiseks hea kangas ja kolmandaks hea kangas... Lootusetult on möödas need ajad, kus võisin ilusa mustri nimel silma koostise ees kinni pigistada. Ühesõnaga väga harvadel juhtudel võib ette tulla, et ma õmblen või koon midagi, mis poleks 100% naturaalne. Ja loomulikult peab kangas kuidagi kõnetama, et ta üldse koju toodud saaks. Vahel on see kõnetamine kangale kohe näkku kirjutatud nagu näiteks see mõnusate värvidega neerumustriline toimne puuvillane, mis pärit Tallinna kangakauplusest Trend. Aga mõnikord on kangas esmapilgul vaadates üsna ilmetu, sel juhul trügib ette mõni idee, kuidas, mida ja millega koos sellest kangast saab. Ja mis seal salata, üsna palju on neid kangatükke, mis peavad kapis oma aega ootama jääma, sest nende esemeks saamisel on tekkinud väike (või suur) ajaline valearvestus.

Kleidike, mis sai kaaslaseks väikese kampsikese. Ja ega üks kirju ju teist kirjut riku. Nii et neerulisele lisaks ka veidi lillelist:)

Suur, lotendav, auklik ja imeliku reväärkraega ploomikarva kampsun sai koju toodud teiseringi poest, sest sel oli ilus ploomikarva värv ja suurepärane villane-kašmiirine koostis. Nüüd elab ta oma uut elu uue lõikega ja järelejäänud neerumustrilise jääkidega kanditult.

Ma pean ütlema, et olen omandanud viitsimise harutamiseks. selline kriitikameel süveneb ilmselt vanusega. Selle kampsuni alumist serva harutasin muide 3! korda. Midagi pidi sellega tegema, sest alläär oli veidi auklik. Esmalt panin neerumustrilise kandi, mis jäi kiskuma. Siis uuesti, mis jäi lokkima, siis nii, et oli paras... Ja veendusin, et kirju kant lühikese kampsuni servas pole üldse hea. Lõpuks lõikasin varasmeast kraest 4 riba ja lisasin kootud kandi. Aga ma olen rahul. Nöörnööpaukudes on pehme villane lõng.

Ja et seda toredat neerumustrilist jäi veel üks räbalake, siis saab sellest veel midagi.