Kõik need koed ja kirjad...

Üle mitme setme aja tuleb ometigi postitus, mis viitab blogi nimele. Olgu kohe öeldud, et ma olen järjest rohkem võlutud Eesti vanadest koekirjalistest kinnastest, no sukkadest muidugi ka:). Ja kui ette võtta näiteks Viljandimaal kootud sõrmikud, siis peab ütlema, et koopiakudumisel on tõesti eriline võlu, sest mina pole küll kindel, et ma suudaks disainida kenamaid sõrmikuid, kui need 19. sajandi teise poole Mulgi naised. Seda tüüpi kinnaste kujundus on viimseni läbi mõeldud ja kudujale väga vaheldusrikas - alates tsakilisest veerest ja kirjatud maasikalehekirjast ning lõpetades kena pitsikirja ning pöidlakiilu kujundusega. Meiesugustel on raskeimaks probleemiks muidugi sobiliku peenema maavillase lõnga leidmine. Siinkohal tänud Monikale nõukaaegse lõngavihi eest :).



Kuigi Paistu kindaid võib järele kududa ka lihtsalt nende ilu pärast, on minul nendega ka natuke tihedam side. Üks minu vanaisadest oli pärit just Paistu kihelkonnast ja tema ema oli kuulu järele üks meie suguvõsa suurematest kudujatest.Vanavanaema Kadri sünniaasta 1868 annab põhjust oletada, et tema noorpõlves just selliseid kindaid kooti:)

Nende kinnaste  originaal asub Viljandi Muuseumi püsiekspositsioonis. Minu kindad on umbes-täpselt samasugused. Sama on silmuste arv ja mustrid, samapeenike on lõng ja ka värvilised randmelõngad õnnestus värvida väga ligilähedased originaalile.

Koopiakudumine on väga tore! Tehke proovi, kes pole veel proovinud.

Kudusin neid kindaid põhiliselt väljaspool kodu - rongis, bussis, loengus:). Nüüd on varrastel uued koemustrilised koopiad, valmis saavad sõidusagedust arvestades.