Lipid-lapid ja kiired künnitööd

Ma olen päris kindel, et hakkan siin ennast kordama, kui ütlen, et mulle meeldivad lapitekid. Aga meeldivad. Natuke on see ilmselt isegi päritav, sest miks muidu minu laps juba teist aastat kirjutab jõuluvanale, et tahaks uut lapitekki. Ilmselt ei saa temagi diivani peal muidu oldud, kui ainult lapitekiga. Ja see eelmine tekk, mille ta endale ise nii umbes 15 aastat tagasi üheksandas klassis õmbles, on tegelikult lootusetult ribadeks. (Tal oli selline kuri õpetaja, kes sundis kõiki üheksandikke tekki õmblema).

Et pärast jõulusid tuleb aga sünnipäev, siis otsustasin päkapikkude asemel selle teki ise kokku õmmelda. Viimased tekid on mul kõik sellised vanamoodsalt ruudukujulistest lappidest.

Teki sisse said punastes toonides kangajäägid, mõned neist juba 40 aastat kapis oma järge ootanud.

Ja nüüd künnitööde juurde. Kõige vähem armastan ma tekiteo juures loomulikult teppimist. Ja kuna silm ei seleta vist ka enam nii hästi kui varem, on see täpselt kahe lapi vahelt teppimine veel tülikam. Aga eelmisel nädalal soetasin oma Pfaffile sellise toreda väikse "künniadra", millega on päris hea tepinguid teha. Presstallal on ees selline väike suunaja, no ütleme ader, millega on väga mugav nende lappide vahel künda. ma ei usu, et valminud tekk läbiks mingi täpsuskündmise kontrolli, aga kiiruses suutsin ennast igal juhul ületada:).

Pfaffi "künniader", mille soetasin Tallinnast Pärnu mnt Ruffleri poest.
Nõel õmbleb täpselt samale joonele, kus ader ees künnab.

Eriti hea tarvitada vateeritud pinnal, aga ma usun, et see on ka seeliku värvli tegemisel mugav,
 kui tikkerida on vaja õmmelda täpselt värvli kõrvale, mitte värvli peale.

Elagu lapitekid! Mõnusad ja soojad.