Kui näiteks 120 aastat tagasi mõni Muhu Juula või Ingel üritas peenelt ja kenasti õmblusmasinapisteid käsitsi järele teha, sest väga hinnatud oli ju õmblusmasina olemasolu, siis täna nähakse hirmsasti vaeva, et masinaga kuidagi nii tikkida saaks, et see paistaks justkui käsitsi tehtud olevat. Vaat selline pöördeline suhtumine siis masinatesse.
Ja igavesti kestab arutelu selle ümber, kas rahvarõivaosade masinaga tikkimine on täiesti sündsusetu tegu või mitte. Arvamusi on igasuguseid. Mõnele tundub see pühaduseteotusena, mõnele mitte. Mina kui sukakuduja tahan selliste ekstreemsete eitavate hoiakute suhtes ettevaatlik olla. Sest olen näinud küll ja rohkem rahvarõivategijaid, kes oma rinnaga kaitsevad ainult ja ainult käsitsi tikkimise võimalust ja panevad oma komplekti juurde jalga valged NAILONsukapüksid! Vaat siin võiks sukakuduja näha pühaduse teotamist, mis ei seisne ainult masinas või inimeses, vaid ka üsna sobimatus materjalis. See näiteks oleks peaaegu sama, mis voodrisiidile masinaga tikitud käised.
Aga kus on siis minu rahvusliku masintikandi valulävi? Jah, Muhu lilltikandit ei hakka ma MITTE kunagi masinaga tegema. See oleks sellest gaasimaskiga lille nuusutamise rubriigist. Ma jätan siin kõrvale Muhu vanameistrid, kes omal ajal nö manuaalselt masinaga tikkisid. Selles oli siiski mingi emotsioon, aga automaatse masinaga? Ei.
Selge see, et kõige mõistlikum valik oleks masinaga teha ainult Muhu masintikandit:)
Kui iseenesele rahvarõivaid tikkides on tegelikult väärtus ka selles käsitsi pistmise tundes, tulemusest rääkimata, siis rahvatantsurühmade riiete puhul olen mina tolerantsem. Miks mitte teha ristpistet masinaga? Selge on see, et see on odavam variant. Muide mitte väga odav, sest hea tulemus sõltub ka siin inimesest. Kui hästi on tehtud programm, valitud materjalid jne.
Ehk on vaen masintikandi vastu alguse saanud ka kehvadest näidetest ehk mannetust masintikandist? Või on see vaen natuke ka ajalooline - esimesed õmblusmasinad peksti teadupärast puruks käsitsiõmblejate poolt, keda ähvardas tööst ilmajäämine.
Helme särkide 16 varrukavärvlit said meil kolme peale - mina, minu suur laps ja masin - igaljuhul tikitud.
Aga kus on sinu masintikandi valulävi? Ja kus siiski lõpeb käsitöö? Kas masin võtab selle meilt?
Minu silmale on eriti häiriv masinaga tehtud arhailine tikand. See läheb täiesti selle tikandi sügavama sisuga vastuollu.
VastaKustutaJa muidugi muhu lilled, mis on üldjuhul ka üsna kehva kvaliteediga masintikitud. Haruharva olen siiski ka näinud peensusteni läbimõeldud masinaga tehtud muhuainelist lilltikandit. Ja lepin kui selline tikand on tehtud nt T-särgile, mis nagunii eriti kaua vastu ei pea.
Aga kui valida, kas üldse mitte või masinaga, siis pigem viimane...
Ja eks see kõik on paratamatus, mille järgmine samm on trükitud mustriga "rahvariided" - paljudes maades juba levinud traditsioon.
Oi, trükitud mustriga rahvarõivad minu ajude vahele ei mahuks, ära nii hirmsat asja küll nimeta. Vaat, kui keegi hakkabki tegema:(. Tegelikult ongi võti kasutusalas ja selles, et endale tikkides on vaja TUNNET. Masin annab ka tundeid, aga teistsuguseid. Ja lõpuks on ikkagi piiratud see valik, mis masinaga tehes ka hea välja näeb.
VastaKustutaKahjuks tikkimisest ei tea ma midagi, kuid võin rääkida ühe seiga heegeldamise-kudumise lainelt. Viisin kord Rakveresse käsitöökauplusesse müügile oma (käsitsi) heegeldatud pisikestele preilidele mõeldud mütsikesed. Minnes paari kuu pärast kauplusesse, selgus, et minu mütsikesi ostetud ei olnud, pidid olema liialt kallid (8 eurot tükk) ja, et ostetakse hoopis masinaga kootud mütsikesi, mille hind oli 6 eurot tükk. Ja veel ütles lahke müüja, et poodi külastanud prouad on imetlenud minu heegeldatud mütse ja mõni on istunud lausa kõrvaloleva kohviku laua taha ja mütsikese mustri endale üles märkinud... Ausalt, aga ma olin kurb... Võtsin oma mütsid ja müüsin need hoopis käest kätte ning õnneks jätkub ka eheda käsitöö huvilisi veelgi.
VastaKustutaMina tahan loota, et masinaga töö ei tõrju käsitsi tegemist nurka, vaid et need kaks saavad eksisteerida ka kõrvuti, sest mitte kunagi ei saa masin inimkätega loodut täpselt asendama. Jääb vaid loota, et ikka jätkub inimesi, kes käsitööd ka hinnata oskavad, sest loomulikult ei saa masinaga tehtul ja ehedal käsitööl olla üks hind.
VastaKustutaAnu Pink on öelnud: "Aga kus on siis minu rahvusliku masintikandi valulävi? Jah, Muhu lilltikandit ei hakka ma MITTE kunagi masinaga tegema. See oleks sellest gaasimaskiga lille nuusutamise rubriigist. Ma jätan siin kõrvale Muhu vanameistrid, kes omal ajal nö manuaalselt masinaga tikkisid. Selles oli siiski mingi emotsioon, aga automaatse masinaga? Ei.ähh."
VastaKustutaAitähh, Anu, et panid sõnadesse just minu mötte! Seda peaks lausa loosundina levitama ja kui lubad, siis töstan selle oma Lea Käsitöökorvis esile, loomulikult sinu nimega ja puha. Kui masinaga tikkida, siis pole see mette Muhu tikand ja palun seda ka mette Muhu tikandiks nimetada.