Miks saab mõnest lemmik ja mõnest teisest mitte?
Kas teil on ka nii, et leidub mõni rõivatükk, mis pole mingiski mõttes eriline, aga lõpuks saab sellest ikkagi absoluutne lemmik. Kuna see kleidike on juba aasta aega vana (pole ju siia postitanud), siis nüüd võin kindlalt öelda, sellest üsna tavalisest riidehilbust on saanud üks minu lemmikuid. Teate ju küll seda lugu – avad kapiukse, kapp on paksult riideid täis, mitte midagi pole selga panna ja siis võtad ikka selle ühe ja sama, mis iga kord :). Selle kleidi puhul on minuga juhtunud isegi nii, et vahel kannan seda kleidina ja vahel hoopis oma kossaka traksidega seeliku all, kus see kleit saab üheaegselt esineda pluusi ja aluskleidi rollis.
Suurepärase kukkumise, mõnusa oleku ja pisikese mustriga viskooskangas on pärit kauplusest Trend.
Lõike tegin ise, kasutades eeskujuks ühte oma kehaga eriti hästi sobituvat firma Masai kleiti. Selle põhjal õnnestus endale meisterdada põhilõige, mis on parajalt ümber ja parajalt avar, mille varrukad lasevad hästi kätega vehkida (kudumisõpetaja vajadused) ja mis näeb iseenesest välja tagasihoidlikult tavaline.
hea kangas + kandjaga hästi sobituv lõige + ilmselt mingi müstiline kuuseis = võimalus saada lemmikuks
Aga mis teie lemmikuid iseloomustab?
Sokikujulise hõbeehte autor on Ülle Mesikäpp.
Punased kingad – Julia Bo
Kass Sokike (pildistas Andra Einmaa)
Minu lemmikud on riided mis ei ole liiga tugevasti ümber. On ühed teksad mis istuvad nii hästi, et ei tunnegi neid jalas. Kleidid teeb lemmikuks see kui nad on õige pikkusega. Pika inimese mure. Maani kleidi saan ainult eritellimusega ja enamus klassikalisi kleite on ka mulle mõned sentimeetrid lühikesed. Huvitav, kas rõiva pikkus võib olla lemmiku peamine omadus, hm. tumevalge
VastaKustuta