12.12.17

Pühapäevaõmblus nr 50 - parandatud

Sellise piduliku numbri taga peitub nii tavaline tegevus nagu pühapäevane parandamine.

Ühel ammusel suvel oli Hiiumaa Muuseumis näitus "Parandatud elu", mis jättis väga köitva jälje. Mitte et ma poleks enne parandatud asju näinud, aga millegipärast on see näitus meelde jäänud, kõigi oma müstiliselt paigarohkete pesude ja kudumitega, aga ka näiteks traadiga parandatud kummisäärikutega nõukaajast, ühesõnaga seal oli kõike, mida saab parandada, riietest peaparanduseni :) Tore näitus oli, aitäh Helgi Põllo! Tänase pühapäeva pühendan ka mina parandustöödele. Milleks visata, kui saab parandada. Ega siin midgi eriti pildistada küll pole, pigem on see väike nimekiri:



1. Mul on tegelikult mitu kotti, aga üks neist on absoluutne lemmik. Soetasin selle kunagi Itaaliast üsna emotsiooniostuna 5 minutit enne turu nahktoodete putka sulgemist, isegi enam ei mäleta, millises Lõuna-Itaalia linnakases. Olen seda kotti, nagu teate :), kandnud ohjeldamatult, aga viimasel ajal on seda juba piinlik avada. Sest ilusa pruuni nahkkoti klapivooder on küljest rebenenud ja sealt irvitab vastu erksinine (miks küll selline värv???) vliseliin. Täna sai kotile väikeste pistetega paigaldatud umbes 15 aastat tagasi ostetud tükike kangast. Ehk saab seda kotti nüüd veel 5 aastat kanda:)



2. Seoses uue lapiteki valmimisega hakkasin vana ära viskama, aga siis selgus, et katki on ainult servad – pikutajatel tunduvad vist karedad lõuad olema :) Tekk sai uued kandid, väikse masinpesu ja võib televiisori ees vedelemise tekina edasi teenida :). Ja minu soovitus – ärge visake ära isegi lapiteki tegemisest järelejäänud ribasid. Näe, nüüd olidki need alles ja kantida sai lausa sama riidega. Vaata selle ürdipeenrateki esimest pilti aastast 2011.



3. Mees ostis jope, millel on maailma kõige imelikum kapuuts - kitsas ja üüratult pikk. Ehk siis kui seda üldse pähe panna, siis on kõrvad väljas ja ots vajub silmadele. Kapuuts sai taha takjapaelaga tripi, et seda lühemaks reguleerida.


Ühtlasi annan teada, et mina olengi Orissaare seeneline, st ma olen Orissaarest ja korjan seeni. Kui kellelgi on üle mõni vana sukaseen, siis võtke see kasutusele :) Ja kui kasutada ei taha, siis kinkige mulle. Kestev huvi sukaseente ja sukamunade vastu tekkis koos sokiraamatu sokiparandusosa lõpetamisega suvel...


Elagu parandatud elu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar