Alal hoidmisest...

Et möödunud postitus tekitas mitmetes isetegijates huvi minu kapi sisu vastu, siis alustan oma tänast jõulueelset heietust alal hoidmisest. Kui ma väike olin, olid meil koridori kapi peal sellised vanad kohvrid ja seda kapipealset kutsuti miskipärast taevaks. (eks ta muidugi lae all oligi) Enamasti olid neis vanad riided ja mulle tegelikult hirmsasti meeldis, kui need paar korda aastas koide hirmutamiseks alla võeti. Oh, nende hulgas oli muidugi minu meelest väga vanainimeselikke riideid, aga oli ka selliseid huvitavaid, mis läikisid või olid muidu põnevad. Ausalt öeldes, ega ma väga juurelnud, et mis ajast need riided on ja üleüldse olin ma veendunud, et kõigis peredes hoitakse kõiki asju alles...

Vaesed sõjajärgsed ajad olid minu vanaemas ja emas juurutanud kindla teadmise, et kõik, millest võib olla veel võimalik miskit õmmelda, see tuleb alal hoida. Ja nii ma kuulsingi juba üsna varajases teismeeas, et "Kui sa suureks saad, siis saad sellest või teisest asjast endale kena kleidi teha...". Ega ma sellest võimalusest niiväga vaimustunud polnud - teised tuiskasid ringi ju triibulistes ballonites ja pikkade kraenurkadega lillelistes pluusides. Aga hiljem ma tõesti õmblesin neist vanadest asjadest ka uusi ja mõnda kandsin ka täiesti ümbertegemata. Näiteks kõlbas möödunud sajandi algul õmmeldud sametjakk muide ka 1980-ndatel üsna hästi. Ja ühteäkki kadus mul igasugune huvi neid rõivaid ümber õmmelda - huvi moeajaloo vastu oli muutnud vanad riided nii väärtuslikeks, et käsi kääridega nende poole enam ei tõuse...

Mõningaid näiteid:
Vanaema mantel pärineb 30-ndatest, ostetud Inglis Magasinist, pildil pole see küll vanaema seljas Pöörake tähelepanu imelise töötlusega sisetaskule. Lisan ka pildi vanaemast ehk nännust, kes oli minu jaoks väga oluline inimene.




Vanaema väikeste tikitud lillekestega kleit:


Vanaema vennanaine ja tema mustast musliinist volangidega maani õhtukleit, mis pärineb eelmise sajandi algusest.


Proua Marmelaadi jõulujutt pani mindki nostalgjaga mõtlema vanadele nääriehetele (jõulusid meie peres just eriti ei peetud, toona ei saanud arugi, miks. Aga ma arvan, et see oli lihtsalt HIRM)

Meie kodus olid kuusel alati ühed ja samad ehted, selles oli mõnus järjepidevaus. Minu lemmikud olid klaasist pärlid ja suured lumehelbekestega kuulid. Kui nendesse vaatasid, nägid ennast väga imelikuna ja see oli hirmus lõbus. Aga põnevad olid ka vanad ehted. Kuna meil ikka kõike alal hoiti, siis olid mõned ehted kuulu järgi isegi tsaariaegsed ja ühe sellise klaasvatist inglitähekesega tervitan kõiki Teidki ning soovin teile armast jõuluaega ja oskust kõike väärtuslikku alal hoida...



alalhoidmise jutt jätkub...